Tänaseks oli meil plaanitud enda linnas ringi vaadata - käia kose juures, vaadata ühte kaljut, minna ranna äärde ja siis minna matkama Hallasani mäele. Juhtus see, et jõudsime ainult matkama.
Hommikul ärkasime normaalsel ajal ülesse kuid vaadates, et väljas on udu ja vihmane, siis otsustasime oodata ilma kenanemist natuke aega. Eile läks kõik nii kiiresti ja sujuvalt, kuigi käisime paljudes kohtades ja selle tõttu üldse ei muretsenud, et täna aega ei peaks jätkuma. Hommikusöögiks tegime mikrokas soojaks riisi ja liha. Saime kõhu ilusti täis.
Mäletate ma rääkisin kuidas üldse ei saa aru peatustest ja hindadest. Tegin spetsiaalselt pilti, et saaksite näha kust me peame oma informatsiooni kätte saama nende asjade kohta.
Kuidas hind kujuneb.
Mis kell mis peatuses buss on ja kuhu poole sõidab.
Jumal tänatud, et ma tunnen natuke hangeulit.
Läksime oma lemmikbussi nr 780-ga Jungmuni. Kaardi peal on selle nimega ainult üks peatus, aga tegelikkuses see hõlmab vähemalt 3 erinevat peatust, seega otsustasime me postimaja (keskmises) peatuses maha tulla. Küsisime ühe välismaalase käest teed, sest äkki ta on ka seal vaatamisväärsuse juures käinud. Vedas, sest ta oli ameeriklane ning abikaasa korealane. Saime kiiresti õigesse peatusesse. Oleksime tegelikult pidanud Jungmun Elementary Schooli peatuses maha tulema ja lihsalt üle tee minema peatusesse, mis läheb linnast veidi väljapoole. Sealt läks edasi buss 410 täpselt meie raja, Yeongsili juurde.
Hallasanist siis veidike informatsiooni. See on Jeju (ja Korea) kõige kõrgem mägi ning seda ümbritseb siis vastavalt Hallasani rahvuspark. San-lõpp tähendab mäge ning seega pole mõtet juurde kirjutada sõna mägi (nagu paleede nimedel -gung lõpus või jõgede lõpus -gang). Viimane on ka UNESCO nimekirjas oma tohutu taime/looma liigirikkuse poolest. Vulkaani otsas on ka kraater, mida täidab vesi - seda nimetatakse valge hirve järveks. Öeldakse, et Jeju saar on Hallasan ja Hallasan on Jeju saar.
Meie rajaks oli siis Yeongsil ning see on 3,7km pikk. Tundub lühike, aga me kõndisime ülespoole seda 3 tundi, hämmastav. Kokku läks meil 4h ja 20 min. Peale selle et alguses tibutas, läks sadu ruttu üle põhimõtteliselt padukaks. Pilte ei saanudki teha üldse :( Lisaks oli veel mega suur tuul. Õnneks ostsime hommikul eelnevalt vihmavarjud ära ning enne raja algust olevast poest ostsime keebid ka. Vot see oli ekstreemsus!
Värviga on tähistatud, et kui raske mingi osa on.
3,7 kilomeetrile tuleb juurde lisada veel 2,5km, sest selle maa me kõndisime ka soojenduseks :)
Soojendusrada, mida teised sõitsid autodega.
Raja alguse kõrgus.
Raja algus oli paljulubav :)
Kuid siis läks järjest kivisemaks.
Kuni oligi kivi kivi otsas. Pildilt jällegi ei ole näha, aga see oli mega järsk! Ja kuna vihma sadas, siis kivid olid lisaks veel märjad, peale selle, et nad olid ebatasased. Ega ma nalja ei teinud, et see ekstreemne värk.
Tänu vihmavarjule sai paar ilusat pilti ikka tehtud :)
Kuid mitte kauaks, sest juba tulid vihmapiisad. Sellisest kivihunnikust pidime üle ronima.
Kui päris kõrgele jõudsime, siis tundus nagu ei olekski mäe otsas :)
Jällegi video pealt ei pruugi nii hull tunduda, aga tuul reaalselt oli nii tugev, et ma pidin köiest kinni hoidma kui ei tahtnud kuristikku kukkuda :) Näha on ka kuidas mul vihmakeep loperdab ja kuidas padukas tuleb - juuksed, püksid, varrukad olid märjad ja botased ligunesid. Mingi hetk oli nägu juba hell sellest kuidas vihm tagus. Ekstreemsus!
Tagasiteel oli päris lõbus. Veel ei olnud külm ka, aga näha on kuidas pusa on märg.
Et tagasi linna minna, tuli meil oodata oma bussi tund aega! Õnneks meiega koos olid Ameerika korealased, kellega saime veidi rääkida ja wifi oli ka! Ma ei saa aru kuidas on nii, et Jejul kuskil metsavahel on wifi olemas, aga Seouli kesklinnas ei ole? Arusaamatu. Igatahes läksime linna ja kuna kell oli juba 5 paiku, siis otsustasime mitte minna teisi vaatamisväärtusi vaatama. Olime läbimärjad, näljased ja mis peamine - täiega külm oli. Nagu eelmise aasta jaanipäev. Läksime kiiresti oma külalistemajja, võtsime oma kotid ning jooksime bussi peale, millega sõitsime teisele poole saart, lennujaama lähedusse. Strateegiliselt tegime nii, sest homme hakkame uurima saare ida ja põhja poolt. Loodetavasti tuleb ilus ilm ka :) Kui tulime Jeju Bus Terminalist maha, siis hakaksime söögikohta otsima, kuna seda ei leidnud millegi pärast, siis hakkasime hoopis taksot otsima. Kaks meest tulid aitama ja üks nendest omas seal läheduses hotelli. Kutsus meid sinna ööbima, oleks soodukat ka saanud. Meie pärast pandi isegi üks sõidurada ajutiselt kinni, sest tüübid peatasid takso ja küsisid juhilt küsimusi meie külalistemaja kohta. Lõpuks saime sellesama takso peale ning peale taksojuhi kõnet uude külalistemajja, jõudsime ka lõpuks kohale. Panime asjad ära ja läksime sööma. Meie ööbimiskoha juures on niii palju söögikohti. Valisime siis ühe ja astusime sisse. Sõime Gochujang Bulgogit. Küüslauk (kõige paremal, kausis) maitses ikka väga rängalt. Mõlemad oad valasid põhimõtteliselt pisaraid selle pärast.
Nämmnämm.
Pärast soolase söömist hüppasime läbi toidupoest ning ostsime magusat. Peitsime magusa pükstesse ja pluusi alla, sest tegelikult ei tohtinud toitu hotelliruumi kaasa võtta. Oleme ikka smuugeldajad küll.
Mirru sõi Frozeni jäätist :D
Tänaseks ongi siis kõik... vaatame mis homne, viimane päev, siin saarel kaasa toob :)
PS: Mirru on nii tubli koduperenaine - eile pesi pesu ja pani kuivama ning täna föönitas meie jalatseid kuivaks :D
No comments:
Post a Comment