Oleme hetkel lennujaamas, et minna tagasi oma armsasse kodusse. Tänane päev oli super-mega vinge! Alustagem algusest. Ärkasime kella 8 paiku üles, läksime sööma hommikust ning rääkisime juttu ühe sakslasega. Tema soovitas kindlasti roller rentida, et paremini ringi liigelda. Kui eelmine õhtu ei julgenud ikkagi sõitma minna, siis peale seda hommikusööki olin kindel, et pean selle nalja ära tegema. Rahvusvahelise juhiloa tegin ju siiski just selle pärast ära. Kõndisime siis Mr. Lee rendikasse, mis asus meist umbes 15 minuti kaugusel - vedas. Kohale jõudes tutvustati meile sõiduriistu ja küsiti küsimusi. Kas mulle meeldib scooteriga sõita, ma vastasin, et väga meeldib. Naine küsis edasi, et kuna ma viimati sõitsin. Nüüd ütlesin väikse vale, sest ma teadsin, et kui ma tõtt räägin, siis nad ei rendi mulle. Kuigi viimane ja ainus kord sõitsin Heike rolleriga ca 7 aastat tagasi ütlesin ma, et eelmine aasta ja ikka mitu korda. Pidin nende ees proovisõitu tegema ning see oli nii halenaljakas. Esiteks pidin sõitma kõnniteel mis oli 3 meetrit lai ja teiseks ümberpöördu teha oli raske, eriti kui pole sõitnud rolleriga. Mõtlesid ja kaalusid kuid ikkagi laenutasid mulle, sest ma nii väga ju tahtsin. Võtsin igaks juhuks kõige aeglasema vespa - mine tea, äkki tõesti ei saa võimsamaga hakkama. Nagu ikka soovisid meile ohutut sõitu ja kui midagi mureks on, siis helistaks. Mõtlesin allakirjutades, et äkki ikka ei peaks seda tegema, aga tahe oli suur nagu laomees Lagunovil. Kõige suuremaks hirmuks oli linnas sõitmine, sest radasid oli 4. Viie minutiga sai tunnetuse tegelikult kätte ja mõnus oli liigelda linnas. Kui me hakkasime esimese sihtpunkti juurde sõitma, pidime me kütust ka võtma. Jumal tänatud, et siin on spetsiaalsed mehikesed, kes seda sinu eest teevad. Paak maksis umbes 6 eurot.
Meie vespa.
Sõitsime mööda teed nr 1132 Manjanggul koopa juurde. See on üks parimaid laava tunneleid maailmas. Selles om väga huvitavad struktuurid, näiteks stalagmiidid ja laava toru tunnelid.Tunnel on 14 kilomeetrit pikk, kuid avatud on ainult 1 kilomeeter. Sellest piisas, sest seal oli pime, kõle, külm, aga nägi kõik eelnimetatud struktuurid ära (rolleriga sõita oli niigi külm tuule tõttu). Loomulikult on see UNESCO nimekirjas. Pimeduse tõttu ei saanud kahjuks palju häid pilte.
Manjangguli koopa lähedal oli Kimnyongi Maze Park. Algselt plaanisime minna ühte teise sarnasesse parki, aga kuna see jäi tee peale siis mõtlesime, et käime seal ära. Siis kindel et jõuame kella 6ks õhtul rolleri tagasi viia. Labürint oli nii raske, et me lõpuks ei viitsinud lihtsalt seda ära teha, koguaeg jõudsime alguse juurde tagasi. Labürint ülevalt poolt vaadatuna oli väga vinge... pole ime, et me ei jõudnud lõpppunkti. Selle kõrval oli ilus väike pargike, kus põõsad olid kujunditesse pügatud ja kus oli vähemalt 20 kassi. Üks hästi armas punane kiisupoeg oli ka. Sõime väikse snäki enne kui liikusime oma põhikohta.
Tänase päeva suurim vaatamisväärtus oli Seongsan Ilchulbong Peak (UNESCO). (Sinna sõita oli juba üpris soe, eks päike hakkas veidi soojendama ja tuul muutus soojaks.) Seongsan Ilchulbong tekkis jällegi vulkaani tegevuse tagajärjel ja selle otsas on kraater. Kraaterit ümbritseb 99 väikest teravat mägist tippu, mis meenutavad krooni. Päikesetõus olevat seal väga kaunis ja kutsutakse seda ka Sunrise Peakiks. Kraatrisse minek oli väga raske, kuid seda ei saa võrrelda 'eilse Hallasani mäkketõusuga :) Mirrule lendas mingisugune asi pähe, käega hakkas ära pühkima seda kui järsku sai nõelata! Nüüd on kõik korras ja nutma ei hakanud. Kui olime mäe otsast alla tulnud, siis ostsime mandariinijäätist ning istusime maha. Juhuslikult läks mööda üks tüüp ja hõikas: "Hello Estonia!" Me olime kindlad, et see oli see sama tüüp, kes üleeilegi meid tervitas. Äkki ta jälitab meid? Tegelikult saar on nii väike, et arvatavasti kokkusattumus ikka.
Pidime nüüd tagasi hakkama sõitma, sest Seongsan oli meie kõige
idapoolsem sihtkoht. Aeg ka tiksus ning hakkasime kiiresti (50 km/h)
sõitma Jeju Stone Culture Parki, mis asus teest nr 1132 eemal.
Mõtlesime, et sõidame natukene vana teedpidi tagasi ning siis keerame
1112 peale. Mõeldud tehtud. Lõpuks nägime silti, mis näitaks kivipargi
poole - jõudsime tee nr 1118 peale. Sinna jõudes oli meil aega ainult 2
tundi laenutuse aja lõppemiseni. Tegime siis kiiresti ning natuke
jooksime seal pargis ringi. Jeju Stone Park kujutab saare kultuuri ja
ajalugu läbi kivide. Muuseumi peamiseks teemaks on legend Seolmundae
Halmangist, kes lõi Jeju saare. Jeju Stone Park on väga suur ning
sealset ilu me kahjuks väga nautida ei jõudnudki kuna pidime tagasi kiirustama.
Valvrid
Terve park oli neid täis
Tähtis nõupidamine
Uba ja kivid. Mõnel oal võivad olla kivid ka sees :D
Nagu planeedid.
Mulle meenutab ta kõndivat meest.
Lahedad teerajad.
Sellise laheda katusega maja. Jejul paiknesid majad kas üksteise vastas (nagu pildil) või siis L kujuliselt. On veel mõned erinevused Jeju ja maismaa majade vahel, aga ei jõua kirjutada nii palju.
Selliseid tornikesi ehitati külaelanike poolt, et eemal hoida halba.
Hüppasime oma rolleri peale ja hakkasime kodu poole sõitma. Kõik oli ilus hetkeni, mil avastasime, et me ei leia enam seda kohta üles, kust me rolleri laenutasime. Aega oli veel kõigest 30 minutit. Tiirutasime linnas edasi-tagasi ning olimegi juba lootusetult ära eksinud kuni otsustasime peatuda ühe tee ääres, kus nägime seisvat politseiautot. Mirru võttis julguse kokku ja läks politseilt abi küsima. Politseinikud olid väga abivalmid (nagu kõik kohalikud), võtsid kohe oma nutikad välja ja üritasid soovitud kohta leida. Helistasid rendikohta, et küsid täpsemaid andmeid ning lõpuks otsustasid nad meid Mr. Lee rendikasse kohale eskortida. Isegi tuled pandi vilkuma... jumal tänatud, et signaali ka veel tööle ei pandud. Olime õigest kohast ikka suht kaugel ning oma jõududega poleks me enne kella 6 kohale jõudnudki. Kui me jõudsime ukse ette, lehvitasid meile politseinikud naeratades ja meie oaga tõstsime pöidlad püsti ning lehvitasime vastu. Oli see alles elamus!
Kui olime skuutri ära visanud, siis läksime sööma. Tellisime läänepärast toitu.
Kala, salat ja friikad :D
Olime Jejul ja saime Hallasani Sojut. Tegelikult oli see vesi. Üks populaarne vesi mida pudelites igal pool müüakse (ja mida meie joome) on ka pärit Jejult. Ütleb küll, et mineraalvesi, aga maitseb nagu Tartu kraanivesi. Oma kodust võiks teha recyclingi punkti, sest meil on nii palju tühje pudeleid. Huvitav jah, et siinsed kraanivett üldse ei joo... mina küll joon vahepeal.
Kui söödud oli, siis läksime oma suurtele kottidele järgi külalistemajja ning läksime otse lennujaama. Mõtlesin, et lennujaamas hea passida paar tundi, et blogi kirjutada. Jõudsin ainult pool tänasest sissekandest valmis, pooleteise tunniga.
Eile viskasime sinna prügikasti oma küpsisekarbi... täna oli see teistpidi pööratud. Hahaa, prügikaste on nii vähe, et mõtlesin äkki on see prükkar (mitte parkimist takistav asi) keset teed.
Ja meie Jeju reisike saigi läbi! Kurb on natuke, sest kõikidesse kohtadesse ei jõudnud ja nii palju oleks olnud veel avastada. Mina tulen tagasi kunagi :))))
Videoklipp ka teie jaoks, kes viitsisite kõik läbi lugeda:
Politsei eskortimas.
Musid teile mu lugejad!
No comments:
Post a Comment