Hello.

Täna plaanisime minna avastama metsikut läänt Jeju saarel ratastega. Avastasime küll, aga kahjuks bussiga, sest rattarenti me ei leidnud ja vihma sadas hommikul. Need korealaste teejuhatused on ikka mööda küll või oleme me ise lihtsalt lollid ja pimedad, et ei leia isegi kõrval tänaval asuvat rattarenti üles. Peale 5 korda edasi-tagasi kõndimist ühel ja samal tänaval saime õigesse bussipeatusesse kah. Sõitsime bussiga nr 780 Dongwang Juctionisse ja seal läksime üle tee teise bussipeatusesse, kus tuli buss 775... üks peatus edasi ja olimegi kohal.
Esimeseks vaatamisväärsuseks oli siis O'sulloci tee muuseum. See hoiab kõrgel Korea tee joomise kultuuri ning on  väga tuntud rohelise tee poolest. Seal on kaunis aed, teepõõsad ja loomulikult kohvik-pood, kust ostmata ei saanud jätta mõned teepakikesed. Mõni sõber, kes loeb praegu seda, on äkki saanud maitsta minu juures seda rohelise tee lattet :)

Muuseumi ees.

Kuidas tee saab sinu lauale. 

Jälle madude hoiatus.

Metsik aed.

Väga lahe korsten!

Olle rada läks sealt. Olle tähendasJeju dialektis rada koduuksest tänavani. Nüüd mõeldakse selle all kõndimiseks/matkamiseks mõeldud rada ja 13 ollet teevad Jejule ringi peale (ca 200km). Saab ka templeid koguda, sest iga raja peal on templite löömise võimalus.

Nii armas tass.

Jessuke teepõõsastes :D

O'sullocist võtsime takso ning sõitsime Suweolbong Peaki. Sõit läks maksma 15,000 woni, mis ei olegi väga kallis. See kaljunukk on 77 m kõrge merepinnast ja kuulus ilusate päikeseloojangute tõttu, aga kuna meie ilm oli vihmane ja udune, siis polnud mõtet loojangut minne vaatama. Peak'is on Gosani meteoroloogiline observaatoorium ja kui sealt alla kõndida 7 minutit, siis jõuab Suweolbongi vulkaaniliste setete juurde. Ka sealt läheb juba enne nimetatud olle rada.

Suweolbong Peak.

Selline vaade siis Peakist.

Väike reklaam ja vahepala.

Kaljunuki peal. See on umbes 200m allapoole kõndides Peakist - palju parem vaade oli.

Siis jõudsime ristteele ja valisime suunaks vulkaani.

Altpoolt sama vaade mis enne.

Ja teisele poole vaade. Nägime megasuuri prussakaid kes jooksid ringi. Tabasin hea hetke kui Mirru ära jookseb nende eest :D

Seal väga palju rahvast polnud, aga mingid noormehed ütlesid Hello meile ning küsisid kus me pärit oleme. Kiirustasime minema, sest ei viitsinud täna võõrastega rääkida. Peale neid vaatamisväärtusi kõndisime lähimasse bussipeatusesse mis asus Gosanis. Kõndisime umbes 20 minutit.

Selline oli siis külatee. 

Rio!

Ja jessukese all oli üks väga purjus inimene. Tuli kiirabi ja politsei, mässasid pool tundi kuid abi ei miskit. Mees magas edasi maas. Päris lahe kiirabiauto on neil ja rõivastus on ka oranzi värvi.

Gosanis sõime saiakest, mille täidiseks ei olnud moos vaid musta oa pasta vms. Esimene amps oli kohutavalt hea, aga mida rohkem sõime seda halvemaks see läks. Otsisime õiget bussipeatust kuni lõpuks küsisime tädi käest, et kas siit läheb buss Sanbangsani. Vastas jah ning näitas õige bussiaja ka ette. Kuigi kaardi peal on kirjas, et bussi nr on 700, siis tegelikult peaks olema hoopis nr 702. Selle tõttu me natuke segadusse ka sattusime. 

Vahele räägin bussidest. Mulle üldse ei meeldi bussiga sõita, sest kaardi peal ei ole osasid peatusi või siis vastupidi, et buss ei peatu osades peatustes. Ja kui turist nagu mina ei tea kus mis asub, siis on ikka väga tüütu edasi-tagasi sõita. Bussijuhid ei räägi inglise keelt ka natuke. Kui palju bussipilet maksab, seda teab vaid jumal, aga õnneks ei ole see kallis. Bussijuhid sõidavad täiesti huligaanselt. Kui me sõitsime O'sullocisse, siis bussijuhil palus politsei kontroll (vms) turvavöö peale panna. Pani peale ja 2 sekundit hiljem kui liikuma hakkas, võttis ära. Buss sõitis kahe raja pealt, pani teistest autodest mööda, oli vahepeal vastassuunavööndis ja pidurdas/andis gaasi järsult. Püsti oli võimatu seista. See on nii jube! Bussijuhtide suhtumine oli ka väga külm ja neil ei olnud üldse aega... Mirru oleks peaaegu ukse vahele jäänud kuna juht tahtis hakata sõitma juba poole lause pealt, et kas see buss läheb ikka teatud kohta. Aga üks tore asi on siiski busside juures olemas peale selle, et nad odavad on - need on kauniks dekoreeritud. 

Väga armas. Iga buss on erimoodi.

Nii... järgmine peatus nr 702 bussiga oli siis Sanbangsani mägi. Sanbangsani mägi tekkis agressiivse vulkaani tegevuse tagajärjel ja see sisaldab endas ka koobast. Kuna see on kõrge, siis selle mäe tippu ümbritsevad vahepeal ka pilve ringikesed. Mäe nõlval asub kaks templit: Sanbangsa ja Bomunsa tempel. Nende vahel omakorda on veel Sanbanggulsa Grotto. Üle tee minnes ja kõndides 100 meetrit eemale asetseb Yeondae, millega anti tule või suitsuga erinevaid signaale edasi. Ütlen ära, et kahjuks koopasse ei saanud minna, sest see oli suletud, aga sellegi poolest olid võimsad vaated!

Mägi ja templid.

Sellised mehikesed on igal pool Jejul!

Jällegi geopark.

Vähemalt kolmekorruseline Budha kuju! Seda oli kaugele näha.

Väga palju kujukesi.

Heliseb, heliseb aisakell...

Jejumehike ja hull trepp.

Sanbangsani mägi, istun Yeondae ääre peal.

Kaunis rand ja olle rada (peaks vist olema).

Jälle mägi paistab ja Yeondae.

Vaade templite juurest.

Kui olime mäe ära vaadanud, siis istusime maha ja ootasime bussi. Mis juhtus oli see, et need eelnevad kaks tüüpi läksid meist mööda ja hõikasid Hello Estonia. Oli väga meeldiv ka neid näha. Hüppasime uuesti bussi nr 702 peale ja läksime oma viimasesse sihtpunkti - Cheonjeyeoni koskede juurde. Siin oligi meil jama, et bussipeatusest sõitis bussijuht mööda ja isegi ei teadvustanud seda. Paar peatust hiljem tulime maha ja sõitsime tagasi. Seekord bussijuht oli nii hea ja lasi meid täpselt sissepääsu juures maha kuigi peatust seal ei olnud. Ainuke viisakas bussijuht!

Cheonjeyeon koosneb kolmest kosest ja seal kasvavad väga haruldased taimed. Üle kuristiku (kui nii võib öelda) läheb üks mega suur sild nimega Seonimgyo. Kuna treppe oli väga palju, siis inimesed väsisid kiiresti. Mingi hetk ma märkasin et paar kutti kõnnivad meie taga. Mis siis ikka... hakkasin natuke kiiremini treppidest üles kõndima lihtsalt selle pärast, et neid kiusata. Ilmselgelt nad ei tahtnud olla tüdrukutest halvemad ja siis ähkisid ja puhkisid kaasa teha minuga :D Natuke aega hiljem kui me jäime pilte tegema, jõudsid nad minna ühte kohta puhkama. Kaks minutit hiljem meie olime ka seal ja naersime, sest nad istusid ja olid nii väsinud nägudega. Meie Mirruga aga kepsutasime edasi. 

Kosed.

Väike hoiatus, et ujumine viib infarktini :D 

Esimene kosk kus tuli vett ainult törtsu kaupa.

 Oja mulin.

Sammaldunud trepid ja kivid. 

Treppide peal tulid meile vastu kaks väiksemat last ja nad ütlesid meile hello. Nii armsakesed olid ja ütlesime tere vastu. Saime natuke neile rõõmu teha :)

Teine kosk. See oli juba võimsam.

Kolmandat koske nägi ainult kaugelt.

Ma nimetasin seda kuristikuks. Silla pealt tehtud pilt. Sild oli tõesti väga kõrgel kuigi pildi peale pole aru saada.

Isegi vaatamisväärsuste juures on treeningmasinad. Eesti võiks õppust võtta ja neid ka igale poole toppima hakata.

Stiilsed lampid olid pargis.

Terrass... seal kutid peitsidki ennast ja puhkasid.

 Terrassi taga. Haljastus on ikka kõrgel tasemel Koreas. Alati nii ilusad ja pargid.

Peale koskede vaatamist läksime sõime hilist lõunasööki ühes suvalises söögikohas. Menüü oli ainult koreakeelne ja ainuke millest aru sain põhimõtteliselt oli RamenKimchi. Maksis 9000 woni ja toitu jäi veel ülegi. Koosnes see nuudli-kimchi supist, sidedishidest ja riisikausist. Vee sai tasuta.

Kõhud täis, hüppasime oma lemmiku peale - buss nr 702 ja sõitsime koju. Bussipeatus oli meie külalistemajast 100 meetrit eemal ainult. Nii hea! 

Siiamaani on Jeju loodus küll vapustava mulje jätnud, aga mind ikkagi häirib see, et teatud piirkondades on linn küla otsas ja siis ei olegi tegelikult midagi kaunist vaadata, sest majad paistavad kaugustes.  Muidu on väga armas saar :) Hello Jeju!

Wild West!

Ristiga on need kohad kus käisime ja punane punktike on see koht, kus me elame hetkel.

Homme siis matkame ja vaatame enda linnakeses ringi!