Sõber - 친구/ piltidega!

Oeh, täna oli nii tore päev. Hommikul ärkasime selle peale, et Haraboji jõudis koju! Meie oaga muretsesime selle pärast, et me magasime tema toas ja Haelmoni arvas, et ta tuleb hoopis teisipäeval... segadust kui palju, aga nalja sai. Sõime korralikku ja kõhtutäitvat Korea hilist hommikusööki ja meid viidi jälle rongijaama. Haraboji on nii tore ja armas... kunagine piloot. Me ei teadnud mida teha täna, sest kell 18.00 pidime kohtuma Shini abikaasaga. Kodus ei tahtnud ka passida ja mõtlesime, et lähme paleesid vaatama nii kaua. Õnneks tuli meelde, et esmaspäeviti on enamik paleedest kinni ning vahetasime selle plaan B vastu - lähme Gangnamile!
Kohe on aru saada kui oled Gangnamisse jõudnud, sest esimese asjana trammist väljudes vaatavad sulle vastu sellised plakatid: 

 Jalgade kohendamise pilte oli ka näiteks. Googeldage!

Väga fancy Gangnami vets ja kui vaadata kraanikausi kõrvale, siis seep on metallpulga külge pandud. Ei olegi vedeseepi.

Ja metroopeatus oli ka peaaegu, et kullast.

Esimeseks peatuseks oli Samseong, mis viis otse COEX kaubanduskeskusesse. Keskus ise oli ülisuur - koridorid laiad aga poed suht väikesed. Nägime Zarat, Gapi, traditsioonilisi esemekesi müüvaid poekesi jne, aga meie eesmärk oli minna akvaariumisse! Jalutamist oli palju, kuigi tundus kaardi pealt, et see on sama suur kui lõunakas... mitu korda jõudsime mõelda kas ikka kõnnime õiges suunas või mitte. No jõudsime ikka lõpuks kohale. Akvaarium oli väga tore ja armas. Ma olin plaaninud, et kõnnime seal ca tund aega, aga tegelikult läks umbes 2 tundi. Mõtlesin, et pole hullu kuna aega veel oli Gangnamis jalutada ka.

COEXi sissepääs

Sildi peale, kus paistavad iluoppe teinud mehed, on kirjutatud: better together gangnam.

Akvaariumis

 Pole kindel kas see on Garden eel või mitte. Aga väga huvitavad on!

Haid. Suveniiriks ostsin endale haiga võtmehoidja.

Väike inglike.

Haid on ikka südamelähedased.

Jeee

Kogusime templeid.

Saime kõik täis.

Edasi mõtlesime jala minna Bongeunsa templisse, mis pidi olema kohe seal samas COEXi lähedal. Küsisime teed ja me saime valesti aru ning sinna me ei jõudnudki, kuna väsimus tuli peale ja tõesti ei viitsinud tagasi hakata kõndima. Vähemalt nägime kuidas koolilapsed oma koolivormidega koolist tulid.

Peale ebaõnnestunud katset jõuda templini mõtlesime minna Apgujeong Rodeo Streetile. See pidi olema moemeka ja üleüldse kultuurne pleiss. Juhuslikult tuli üks koreakas küsima, et kas me vajame abi ning loomulikult ütlesime, et oleks vaja teada kuidas kõige paremini jala sinna tänavale saaks. Naine vastas, et jala on liiga kaugel ja mingu me temaga metrooga, et ta läheb ka samas suunas. Olime nõus ja hakkasime kõndima. Loomulikult ta küsis, et kust me pärit oleme ja mis me siin teeme jms. Aga järsku hakkas ta küsima ka religiooni kohta. Me vastasime nii nagu on, et eestlased ei ole usklikud, mitu sajandit tagasi uskusime päkapikke ja, et me ei ole ka ristitud kuigi Mirrul on juudi nimi. Nimede kohta rääkisime veel selle ka, et minu nimi tuleneb ühe nõia nimest - seda vist poleks pidanud ikka mainima kui oleks teadnud mis jutt edasi tuleb, sest ta võis meist arvata ma ei tea mida. Peale mitmeid usu küsimusi ma korra kartsin, et äkki ta on ikka mingi paduusklik ja näiteks sõnub meid ära, aga ta hoopis küsis, et kas me mormoonide kohta oleme kuulnud. Siis ma sain aru kuhu see jutt viis ja ma üritasin kuidagi välja sipelda rääkides, et mul just käisid mormoonid ukse taga ja ma peangi nendega Eestis kohtuma. See vastus teda ei rahuldanud ning ta kutsus meid enda juurde pühapäeval kell 6. Hehee, no vist ei lähe ju. Lolli peaga ütlesin, et "we will see, maybe". Ta arvas ju kohe, et me tuleme. No jumal tänatud, et meie ümberistumise peatus tuli - hüppasime kiirelt maha ja läksime metrooga edasi Apgujeongi Rodeo peatusesse. Seal ei teadnudki kohe kuhu minna, sest tegelikult vaadata polnud mitte kui midagi. Paistsid silma kallid poed ja K-star roadi märk.

Läksime siis suvalt ja jõudsime välja mini-pargini kus puhkasime jalgu ja jõime vett, tegime paar pilti ka :)

Kui Shini abikaasaga pidime kohtuma metroojaamas, siis meil oli umbes pool tundi aega ja me väga tahtsime istuda kuna olime väsinud. Paar pinki oli all peatuse juures, aga sinna ei tahtnud jääda, sest inimesed siiberdavad seal edasi-tagasi. Alustasime oma pingi otsinguid ja leidsimegi ainult ühe! Siin ei ole nii pinke kui ka prügikaste. Isegi bussipeatustes ei ole prügikaste.

 See on see ainuke pink nurga taga.

Saime lõpuks ilusti Shini abikaasa Imiga kokku, tutvustasin õde ja läksime tema lemmikusse kohta sööma Jeyukbokgeumi. Mirrule nagu ikka küsisime ilusti kahvli, aga mina sõin pulkadega. Söök ise on vürtsikas ja sealihaga, kõrvale sidedishid, riis, salatilehed ja vürtsikas supp. See on vist kõige parem Korea söök üldse! Ma lubasin kokatädile, et ma reklaamin ta kohta, sest see roog oli nii hea. Siin siis on väike reklaam ka neile kes lähevad Seouli ja tahavad süüa väljas.

 Armas koht, aga raske leida.

Väike promo.

Kolme peale Jeyukbokgeum. Super hea ikka. Kui seda pilti vaatan, siis tahaks kohe uuesti tagasi minna.

Peale suurepärast õhtusööki läksime paadiga Han jõele sõitma. Imi sõber liitus ka meiega, kes oskas paremini inglise keelt. Kui me neljakesi kõndisime paadi poole siis reaalselt oli Haelmonite attack - vähemalt 10 eakat ja üks mees jagasid reklaami lendlehti. Kuna Imi sõber Ryan oli vastutulelik ja võttis ühe tädi käest, siis kõik teised jooksid ka talle selga. See oli nii naljaks vaatepilt kuidas vanatädikesed rabelesid ja jooksid kohe Ryani poole, et talle anda neid lehti.
Jõe peal sõit oli väga ilus, eriti veel kui pimedaks läks, sest siis hoonete ja majade tuled olid lihtsalt vapustavad. Huvitav on ka see, et Hani jõe-äärne ala on väga roheline, nagu meil Tartus, aga lisaks on suured kõnniteed, mänguväljakud ja isegi ratturitele täiesti eraldi rada. Nägime Banpo silla Rainbow Fountainit, mis on küllaltki kuulus vaatepilt Hani jõe peal.

Kalda ääres on ilus haljastus. See imelik asi pildi peal on tegelane ühest filmist mida me kindlasti peame vaatama!

Ryan ja Im.

Rainbow Fountain... kahjuks värvid ei jäänud hästi pildi peale. Aga kohe kui tööle hakkas, siis kõik jooksid pildistama.

Väike vaade linnale.

Kuldne hoone on Building 63. See oli Korea kõrgeim ehitis kuni 2003. aastani. Hani jõe pealt siis vaade kaldapealsele.

 Pimeduses.

Peale paadi sõitu läksime me edasi kalda-äärsesse kohvikusse, jõime õlut (v.a. Mirru), sõime fritüüritud kana ja rääkisime maast ja ilmast. Sellise einastamise kohta öeldakse Chimaek - esimesed kolm tähte tulevad sõnast "chicken" ja viimased tulevad sõnast õlu, mis on "maekju". Ma ei tea kuidas jutt selleni läks, aga mõned korealased tõepoolest söövad koeraliha. Imi sõber teab ühte koera restorani ning ta ütles, et sinna võib sööma minna, annab meile koordinaadid kui me tahame. Eks näis mis tulevik meile toob siin huvitaval maal :) Aga nalja sai palju selle õhtu jooksul.

 Chimaek. Redis paistab ka - nagu hapukurk.

Jõudsime koju alles veerand 12. Haraboji tuli meile järgi kuid mis juhtus oli see, et mitte keegi meist ei teanud uksekoodi. Niimoodi me seal vajutasime erinevaid koode sisse kuni signalisatsioon hakkas täiega möirgama. Seejärel helistasime kodu uksekella, aga keegi ei vastanud. Lõpuks saime kätte majahoidja, kes tegi siis meile ukse lahti. No on seiklus! Homme kirjutan kõik koodid paberi peale üles, et oleks igaks juhuks olemas. Me vabandasime Mirruga ette ja taha, et ta meile nii hilja pidi vastu tulema ja, et me ei teanud uksekoodi. Õnneks ta ei olnud pahane, sest ta vist on hiline õitseja - kui uksest sisse astusime, siis ta kutsus meid veel arvutit vaatama, et näidata Seouli tuuribussi kodulehte ja peale seda vaatas telekat edasi. No ma loodan, et me ei olnud talle täna koormaks kaelas.


Kell on 2 öösel kui ma lõpetan selle blogi kirjutamise... homme hommikul lisan ka pildid :)